Wordsworthi luuletruuduse kriitiline analüüs

By | detsember 15, 2021

Truudus: luuletuses “leinavad” kasutatud troopid, mõnikord saadab hüppav kala üksi rõõmu. Wordsworth näitab luulet. Ta ütleb jällegi, et kivid kujutavad ronga kisa. See on teaduslik näide, kuidas päikesekiiri ja heliheli kasutatakse kontrastina.

Järgmisena tahan kommenteerida luuletuse legendi. Lugu räägib lambakoerast, kes kohtab koera. Algul arvas ta, et on hunt. Seejärel juhatab luuletaja luuletuses karjase kaljupõhjas lebava mehe luustiku juurde. Luuletaja tahab, et me arvaksime, et surnud mees on rändur ja koer on tema ustav kaaslane.

Luuletuses on salapärane mõistatus. Luuletaja kasutab skeptilist keelt ja mütoloogiat, et luua lugu rändurist, kes kukub kaljule. Kas karjase märk on poeedi alternatiiv? Karjane on hea näide sellest, kes juhib karja. Karjane on kuulus pastoraalse luule ikoon. Wordworthi luule annab edasi karjakasvatuse olemust. Ilmnes looduse hirmu- ja värinafilosoofia. Koera lojaalsus suurendab meie kaastunnet. Wordworth lõi dünaamilisi kataklüsme.

Järgmiseks tahaksin mõtiskleda poeedi mõttekäigu üle. Kas luuletus on tõsi või mitte? Surm on kujundlik teema, mida leidub inimluudes. Miks tahab luuletaja kirjeldada või juhatada karjast surma teema juurde? Kreeka mütoloogias sümboliseeris karjane paljunemist ja rikkalikku taimestikku. Wordsworth kiidab lugejat karjase surma juhtimise eest. Maagilise elu puudutusega karjase kepp alistub surmale. Kas Wardworth tahab anda edasi Shepherd Architecti olemasolu meis kõigis? Taimekari ja lopsakas taimestik viivad surma avastamiseni. Koera lojaalsus võib sümboliseerida tõsiasja, et peame olema truud oma nägemusele, mõtetele ja soovidele.

Järgmisena tahaksin kommenteerida luuletuses kasutatud looduspilte. Luuletaja tuvastab koera pidureid liigutavate kivide vahel. Loodus voolab luulekeeles. Järgmisena näidake koera haukumist või haukumist. Koer on surnud Issandale lojaalsuse sümbol. Loodus väljendub leinakeeles. Wordsworth räägib Cove’ist, ees olevast kaljust ja all olevast järvest. Loodus on selge nagu teatriekraan. Luuletaja mainib ka kaugust. Ainus rõõmuhääl oli tõrvale hüpanud kala. Teised hääled on poeedi vareste hüüded. Luuletaja näeb vikerkaart ja pilvi ja pilvi kogunemas. Karjane teeb teekonna üle kivide ja kivide, et teada saada, milline on õnnetu saatus. Karjane teab, et keegi on kraavi kukkunud. Luuletaja teeb lõpuks järelduse, et koer ootab oma peremeest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.