Romaani filosoofia – Albert Camus’ „Autsaideer”.

By | mai 22, 2022

Ühiskondlikus elusituatsioonis laialt levinud absurditeemat on meeldivalt sümboliseeritud romaanis “Välispoolne”. Absurdi hüpoteesi on läbi romaani matkinud Meursault’ iseloomustusega. Albert Camus peab selles kontekstis romaani filosoofiat üksildaseks ja sensuaalseks, tuues absurdismi ja eksistentsialismi valguses esile Meursault’ iseloomujooned. Loo sisemise teemana on Meursault keskendunud süütu araablase mõrvarile, millel pole mingit mõistlikku alust.

Tõhusa protsessi käigus mõistis kohus talle surmanuhtluse. Loo keskmes on kuriteo toimepanemine ja selle karistamine, mis on seaduse silmis õigustatud. Kõrvaltvaatajana on autor välja toonud mõned sotsiaalsed puudused, millega sotsiaalne absurd on taaselustatud. The Outsider on romaan, mille on kirjutanud Alžeeria päritolu autor ja tõeotsija Albert Camus. Lugu keskendub Meursault’le, kes oli alguses ühiskondliku häbi ohvriks, kuna ta ei suutnud patenteerida oma ema surma puhul leinastatud hoiakute sümboleid. Kogu Albert Camus’ teose “Autsaideri” jooksul on Meursault’ ebalevalt kategoriseerides suutnud edukalt esile tuua absurdi erinevaid elemente. Üks kõrgetasemelisi juhtumeid tema absurdiomaduse kohta on see, et kui ta ei näita üles suurt huvi oma ema surma vastu, öeldes: “” Ema suri täna. Või äkki eile, ma ei tea, “ta ei nuta ka oma ema matustel, meie ühiskonnas võib mees, kes ei nuta oma ema matustel, saada hukka.

Autor on selles romaanis teinud kõik endast oleneva, et näidata ettevõtlike, isekate ja põnevate inimeste suhtumist ja tundeid. Ta kritiseeris peenelt mõningaid ühiskonnaelu defekte, mis on haaratud eelarvamustest ja võrreldamatust elukriitikast. Mõnikord on autor välja selgitanud mõne tõe elu väga olulistest aspektidest. Selles raamatu tegevuses ja reaktsioonides on Meursault kriitiliselt identifitseerinud end omapäraste tõekspidamistega mehena, kus ta on uurinud oma absurdimaailma. Tagantjärele on autor püüdnud avastada tõde teatud kohas, kus absurdi kunagi ei toimu. Eespool öeldut silmas pidades on ilmne, et kohtus palutakse tal öelda, et ta kahetseb oma kuritegu ja seda igavesti. Meursault tunneb end kõigist ohtudest hoolimata mugavalt selles mõttes, et tõe väljaselgitamiseks on ta teinud hoolsalt õiget asja.

Selles kontekstis tõstab autor esile sotsiaalse absurdi idee: “Ma ei raisanud seda Jumala peale. Ta püüdis teemat muuta, küsides, miks ma teda isaks ei kutsu. See ärritas mind ja ma ütlesin talle, et ta ei olnud mu isa: ta oli teistega samal poolel. Autor tõstab siin esile sotsiaalse eksistentsialismi, luues sotsiaalse huumori ja sotsiaalse absurdi mentaalfiloloogia.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.