Pilt luuletusest

By | mai 13, 2022

On koit. Pool kuus hommikul. Taevas muudab oma värvi nagu kameeleon. Ronisin paberite ja pastakaga kiiresti mööda treppi, mis viis oma kodus Chennai äärelinnas – pallavaramis – terrassile. Tähelepanu pälvisid tuviarmee inspireeriv paraad, sumisevad mesilased, kelmikad varblased, hüppavad oravad, reipalt sagivad koerad, jooksjad, jalutajad, armas käopoja laul ja võimlevad tüdrukud. Pool tundi möödus nagu pool sekundit. Kauge must ja hall mägi tundus mu silmadele lopsakas roheline. Piiluv päike ja puhuv tuul olid kindlasti ahvatlevad. Kuigi ma nautisin neid kõiki, ei ole need piisavalt head, et kutsuda esile minu veel sündimata luuletuse esimene rida.

Kolisin paberite ja pastakaga oma aeda, püüdes oma loovust mõjutada. Taimed võtsid mind tantsuga vastu. Nad tundsid mind ära, sest mina olen see, kes neid igal hommikul kastab. Lilled naeratasid mulle. Üks taimeke sosistas “Hei! Vaadake sõbrad! Meie inimsõber on tulnud paberi ja pastakaga. Võib-olla leiame varsti koha Internetis või mõnes raamatus”. Ma nautisin tema enesekindlust minu kirjutamise ja iga hetke vastu, kuid siiski on mõistatus, miks sõnad minust mööda hiilivad.

Päev möödus mõne muu kihlumise saatel.

On pime. Pool kümme õhtul. Seisan jälle samal terrassil. Taevas on atraktiivne nagu Aafrika naine. Kuu on nii romantiline ja kindlasti pole ime, miks nii paljud kirjanikud ja luuletajad temaga flirtisid. “Hei täiskuu! Sa oled minu jaoks liiga vana. Sellegipoolest võtaksin ma endale vabaduse sinuga flirtida. Ka sinu nõod, sädelevad tähed on mõistusevastased. Kuid siiski pole te kõik piisavalt head, et olla minu häll loovus”, teatas mu igavene hääl.

Sulgesin silmad, püüdes mediteerida ja tuua elutähtsat keskendumist, mis võib tähistada minu unenäosalmide algust.

Mu isa hääl hajutas mind: “Aaqarsh, Aaqarsh! Mida sa teed? Tule alla.” Tormasin kohe alla. “Miks sa selline oled, kasutu sell! Vaata, kuidas teistel sinuvanustel meestel läheb, häbi sulle!” karjus ta. Läksin kohe oma tuppa, keerasin selle seestpoolt kinni ja hakkasin oma armsas emakeeles “tamili” paberitele oma luuletuse esimest rida kirjutama.

“See maailm on nii konkurentsitihe ja võrdlev.

Kuid suured hinged on alati ülivõrdes.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.