Milan Kundera romaanikunsti analüüs

By | mai 5, 2022

Cervantese amortiseerunud pärand

Cervantese amortiseerunud pärandi alguses teeb autor oletuse, et kogu Euroopa ajalugu kuni Ameerikani on teaduse ja tehnoloogia arenguga kriisi sattunud.

Romaanikirjanik ütleb Kundera, et moodsa Euroopa rajaja on Cervantes, Don Quijote autor.

Euroopa romaanikirjanikud keskenduvad erinevatele teemadele. Cervantesega oli see seiklus. Balzaci puhul oli see inimese juurdumus ajaloos. Flaubertiga oli see päeva incognita. Tolstoi puhul oli see tungimine inimkäitumise irratsionaalsusesse.

Euroopa romaani teema seisnes kires teada, et see on elu konkreetne iseloom.

Romaanil hakkasid olema oma elufaasid, mis olid ümber lükatud Nietzsche teemaga: Jumala surm. Cervantesega ristiti tõde surnud fossiiliks ja ilmnes suur hulk tõdesid; tegelasest sai kujuteldav mina. Hea ja kurja tundmine omandab relativistliku iseloomu, ebaselguse. Kundera tsiteerib Kafka romaani “Protsess”, kus süütu mees K langeb ebaõiglase kohtu ohvriks.

Don Quijote on romaan, kus aeg väljub maagia ja reaalsuse kõrvutusena. Ajavaade muutub, kui ajalugu siseneb olemise valdkonda. Balzaci tulekuga on ühiskonna institutsioonid, nagu raha, kuritegevus, politsei ja õiguskord, romaanis eepiliste mõõtmetena.

Kaasaegne romaan on paradoks, kus tegelasi maitseb katastroof, kuid seal on tegelaskuju võidukäik.

Kuigi kaasaegne Euroopa iseloomustab ratsionaalsuse tõusu, laguneb mina-identiteet. Euroopa on mässitud sõja õudusest. Saatus, eesmärgitus ja äng haaravad tegelase ellu. Väärtused lagunevad. Sallimatust ja fanatismi on palju.

Romaanist saab paradoksaalne ettevõtmine. Autor kommenteerib dadaistide ja sürrealistide romaani surma. Ta maalib romaanist sünge pildi kommunistlikes totalitaarsetes ühiskondades. Romaan pidi kommunistliku režiimi ajal seisma silmitsi tsensuuri ja keeldudega.

Milan Kundera jagab romaani nelja kategoorilise teema alla – mängu atraktiivsus, unenägude atraktiivsus, mõtte atraktiivsus ja aja veetlus.

Mis on nüüd mängu võlu? Kas see tähendab, et romaan on väljamõeldud ettevõtmine? Vaatame mängu atraktiivsust postmodernismi vaatenurgast. Postmodernne romaan on tegelase sissetung. Tekstid on metafooride kogum. Kiputakse importima äärmist irooniat ja paroodiat. Samuti on omane kalduvus lambist minevikuromaanidele ja pastiši stiilis kirjutamisele.

Vaatame nüüd mõtte atraktiivsust. Autor tahab mainida, et romaan saavutab filosoofilise üksuse tekstuuri. Aja sisemus muutub kõrgendatud mõttetasandiks. Mõtte atraktiivsuse näide peitub Joyce’i teadvuse vooludes.

Mis on unistuste võlu? Unenägude võlu on unenäo ja reaalsuse vastandamine. Bach loeb ette maagilist realismi ja suudleb elektrivõileibu. Unenägu võimaldab alateadvuse avaldumist.

Mis on aja veetlus? Aeg paikneb paradoksaalselt sisemuses. Ajast saab tohutu irratsionaalsuse mõistatus, intiimsuse oaas, hinge nartsissism, mõistuse eklektiline mäss.

Siin kommenteerib autor romaani otsinguid. Romaan osutab tõe tabamatusest.

Dialoog romaanikunsti teemal

Siin räägib Kundera, et tema romaan pole psühholoogilise esteetika diktaat. Tahaksin temaga selles küsimuses vaielda. Esteetika on romaani futurism – kirjutamise avangardromaan. Romaan peaks olema sarnasus Picasso kubistliku loominguga, Camus’ filosoofilise teose seletus: Sisyphose müüt, barokkmuusika teos.

Vaadates romaani psühholoogilisest raamistikust, peame silmitsi seisma eksistentsiaalse saatuse mõttetusega. Katastroof tähistab individuaalsuse võidukäiku. Romaan kipub välja ajama katastroofi deemoneid ja õõnestama tegelase identiteedi sümpaatse iroonia paatosesse.

Kundera seab lõigus kahtluse alla romaani võime haarata mina. Sartre’i jaoks on mina tühisuse üksus. Postmodernism soovib õõnestada mina. Rõõmustage ID, jumaldage ego ja õõnestage Super Ego.

Cervantese ajastul dekonstrueeriti mina rüütellikkuse vagadusest. Kafkas näeme mina lagunemist. Minast saab türanlike bürokraatlike ehitiste ohver. Joyce’is ujub mina teadvuse voogude meres.

Autor konstrueerib dialooge iseendast ja ajaloost. Mina romaanis on ilmutusviis. Mina on tunnistav sümptom. Mina on lüürilise läheduse kunst.

Romaanikirjanik ei pääse ajaloo universaalsest olemusest. Romaanis selgitatud ajalugu toob esile teisitimõtlemise hääled ja depressiooni aroomi. Ajalugu läbib kastreeritud iseloomustuse subjektiivsuse.

Kirjanik liigitab romaani polüajalooliseks heledusteks. Mida tähendab mõiste polüajalooline? See hõlmab mitmete teemade, nagu kunst, aforism, troobid, patoloogiline minaiseloomustus, sulandumist romaani.

Dialoog kompositsioonikunsti üle

Siin kirjutab ta Kafka järgi termini-Kafkan. Ta kasutab mõiste illustreerimiseks näidet. Ühest kommunistlikust riigist pärit insener läheb Londonisse ja naaseb ning leiab, et ajakirjandus on teda laimanud väitega, et ta on riigist halvasti rääkinud. Ta pöördub toimetaja poole, kes ütleb, et sai loo siseministeeriumist ja kui ta siseministeeriumisse läheb, vabandavad nad, öeldes, et see oli viga. Isikliku ja avalikkuse konflikti kirjeldab autor kui Kafkanit. ‘

Raamatu viimane osa on terminite sõnastik, mida ta on kasutanud oma romaanide jaoks.

Aforism

Aforism on väga selge, mis tähendab kokkuvõtlikku avaldust.

Ilu ja teadmised

Mis on romaanis väljend ilus? Cervantese jaoks oli see seiklus. Kafka jaoks oli see eksistentsiaalne äng, protest totalitaarse bürokraatia vastu. Joyce’i jaoks oli see kunsti otsimine ilmalikes kogemustes. Mis on teadmine? Kundera ei anna sellele rahuldavat selgitust.

Reetmine

Ta kirjeldab reetmist kui üht auastmete murdmist. Reetmise mõiste tekitab romaanis probleemi. Lubage mul illustreerida, tuues näite. Juudas reetis Kristuse kolmekümne hõbetüki eest. Miks tekkis vajadus Kristusele osutada, kuna ta oli populaarne tegelane? Reetmise probleem romaanis on problemaatiline.

Piir

Piiri tähistatakse emotsionaalsete terminitega: nagu vihkamine, armastus ja äng. Piiril romaanis ei ole määratletavat piiri.

Koomiline

Romaanikirjaniku jaoks ei ole koomiks see, mis meid naerma ajab, vaid tundmatu ilmutus.

Saatus

Saatus on mina konflikt. Saatus on absurdne ja me peame saatuse loovalt autentima.

Ergastus

Põnevus on autori jaoks erootiline.

Unustamine

Unustamine on termin, mida kasutatakse olukorra iroonilises mõttes meelde tuletamiseks.

Unistus

Unistus seisneb ID ärakasutamises veidrate mõistatuslike fantasmagooriate loomiseks.

Iroonia

Iroonia on autori jaoks iseloomu kasvatamine. See ajab tegelase närvi. Romaanitehnikana on iroonia kirjanduses ülev.

Kitš

Kitš on autori jaoks sentimentaalne viga. Kitš on termin, kus sentiment, vulgaarne ja solvav on nartsissismis meloodiliselt rahul.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.