Karm maa, Virgil Flowersi romaan, autor John Sanford

By | november 1, 2022

Pärast John Sanfordi viimase Lucas Davenporti romaani “Prey” lugemist vandusin, et ma ei loe kunagi ühtegi tema raamatut. Mis ma ikka öelda saan? Olen nõrk – ja meeleheitel. Seal pole lihtsalt nii palju head lugemist, nii et kui ma nägin “Rough Countyt”, otsustasin ma riskida. See on hea!

Usun, et Sanford tegi õige otsuse, kui ta Davenporti raamatutes Virgil Flowersi meeskonnast välja lülitas. Lucas Davenport on muutunud kodustatud ja igav. Virgil on seevastu noor, tark, surfaripoiss-armas ja hea politseinik. Ta juhib veoautot, mille alumiiniumpaat on taha haagitud, juhuks kui otsustab kalale minna, ja paneb sageli oma relva valesti. Ta on väike-magnaat, mis teeb selle loo tõeliselt lõbusaks. See räägib mõrvast, mis leiab aset Põhja-Minnesota naiste öömajas ja paljud naised on lesbid.

Vaene Virgil on oma sõbra Johnson Johnsoniga (tõesti!) kalal puhkamas, kui Davenport helistab ja palub tal puhkust katkestada, et uurida Kotkapesas toimunud mõrva. Üks naine aerutas ümber järve ja keegi tulistas teda pähe. Virgil hakkab asja uurima ja satub kokku rohkem kui ühe kahtlusalusega. Surnud naine Erica suhtles põgusalt tüdrukutebändi esilaulja Wendyga. Berni ehk Raven, Wendy peamine tüdruksõber, ei olnud seda uudist kuuldes kuigi õnnelik. Virgil paneb ta kahtlusaluste nimekirja. Siis on Ruth, Erica elukaaslane. Kas ta teadis öömaja rahapajast? Kahtlustatavate nimekiri kasvab pikaks ja huvitavaks.

Raamatu algus on tempokas ja väga naljakas. Sanfordil on oskus luua värvikaid, kuid usutavaid tegelasi. Keskpaigaks teadsin, kes on mõrvar, ja olin süžee suures pöördes üsna kindel. Lõpu poole tempo langes – palju allapoole, kuni 350. leheküljel libisesin. Liiga palju detaile, ilmne täiteaine. Ma tean, et raamat oleks olnud parem, tihedam raamat vähemate lehtedega. Mul on veel üks valiv. Üks võtmetegelasi oli Wendy isa, kelle nimi on Slibe. Nüüd pole mul õrna aimugi, kuidas seda nime hääldada – üks sõna SLIBE või kaks SLI-BE? Seetõttu peatusin iga kord, kui selle nime peale sattusin, ja seda oli sageli, et proovida hääldust välja mõelda! Autorina te EI taha seda teha, sest iga kord, kui lugeja peatate, on võimalus, et ta enam ei alusta!

Kokkuvõttes meeldis mulle raamat osaliselt seetõttu, et kasvasin üles Minnesotas ning olen territooriumi ja tegelastega veidi tuttav. “Rough Country” on oma pikkusest hoolimata kiire lugemine ja ma soovitan seda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga