George Bataille’i keskpäevasinise analüüs

By | november 13, 2022

George Bataille on prantsuse postmodernistlik romaanikirjanik, kes on labane, liider ja purjus. Tema romaanid ilmestavad igasuguseid pahesid. Naisi koheldakse täieliku roppusega ja tal on palju sidemeid ropendavate trompetidega.

Tema romaani peategelasteks on Tropman ja naine nimega Dirty. Romaani tegevus toimub kolmes kohas – Londonis, Barcelonas ja Saksamaal. Romaan on pateetilise iroonia karikatuur ja tähistab eksistentsiaalset nihilismi. Minu arvates on romaanis üllatav see, et ükski tegelase seksuaalseiklus ei saavuta poeetilise ülevuse peadpööritavat kõrgust. Romaan kutsub esile kaootilise ja anarhilise paatose.

Tropman on suurema osa ajast purjus ja hoorab. Kas ta saab eksistentsiaalset naudingut, on küsitav. Tropmani võib pidada Camus’ müüdiks Sisyphosest, kus jumalad mõistvad Sisyphose hukka rändrahnu ülesmäge veerema, et avastada, et see veereb uuesti alla. Sisyphos sundis ikka ja jälle sama tegu tegema. Romaani ei saa pidada kunsti meistriteoseks. Romaan võtab vähe arvesse paikades valitsevat poliitilist kliimat. Me kõik teame, et Barcelonas keeb revolutsioon. Romaani võib pidada Nietzsche dionüüsiliseks, sest see sisaldab vägivalda, sadismi, joovastust ja orgiat. Kas romaan on tänapäeval võidetud kangelase nagu Don Quijote tähistamine?

Tropman on traagiline kangelane, kes soovib põgeneda oma pere ja elu tegelikkuse eest. Romaan on kuristiku kirjandus. Iroonia on patoloogiline sümptom ja seda on kasutatud neurootilise metafoorina. Romaan sümboliseerib inimmõistuse allakäiku. Romaanis puudub hingestatud katarsis. Inimene tunneb end romaani lugedes masenduses. Romaan on sadistliku ja masohhistliku nartsissismi kinnismõte sattunud hullumeelsuse tulemus. Ükski romaani tegelane pole õnnelik. Bataille jaoks peeti bordelle templiteks. Bataille on kadunud poeg, kes ei naase kunagi oma isa juurde. Romaan on vastikult patoloogiline ja neurootiline. Ei ole kirjanduse rikkust ega proosa ilu. Romaan on kirjutatud lihtsas argikeeles. Tegelased kannatavad oma mõistuse vaesuse käes. Romaan on patoloogilise kultuurihaiguse sümptom. Mina muutub dialektiliseks masinaks, mis on takerdunud vaoshoitud kirgede neurootilisse deliiriumisse. Romaan on nartsissismi karneval. Uskumused ja väärtussüsteemid varisevad kuristikku. Romaani tegelaste kujutamine on lühinägelik. Meid tabab veeuputus mõttetu kirg.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga